Taaskord on põhjust kirjutada MTA ja rahandusministeeriumi plaanist saada kontroll väikeettevõtjate pangakontode liikumise kohta. Kuigi leian, et sarnaseid kohustusi täidetakse Euroopa Liidu, OECD ja USA* (ainult ühepoolne andmete liikumine) mitteresidentide kontode puhul, siis arusaamatuks on mulle jäänud selle uue algatuse eesmärk.
Tänaseks on selgunud, et peamiseks eesmärgiks võiks olla mittekäibemaksukohustuslaste väljajuurimine, kes küll ületavad käibemaksukohustuslase piirmäära, aga kuidagi registreerima ei kipu (seda ideed on korranud nii MTA peadirektor Raigo Uukkivi kui ka rahandusministeeriumi asekantsler Evelyn Liivamägi). Kas väikeettevõtjad on tõesti probleem või asi peitub milleski muus – peaks vähemalt ühiskondlikul tasandil tekitama palju kõneainet. Annan järgnevalt nii MTA-le kui ka rahandusministeeriumile (mõlemad loomulikult järgnevast teadlikud) omapoolse sisendi probleemide lahendamiseks.
Käibemaksupiirmäär vastavalt Nõukogu direktiivile 2020/285
Vähemalt mulle on aastaid tundunud, et vähemalt Euroopa Liit, kellel on võimalik meie elu väga palju mõjutada, soovib oma tegevusega soodustada väikeettevõtjate elu ja muuta halduskoormust võimalikult väikseks.
Tuletan meelde Euroopa Liidu väikeettevõtjate reformi. Kui nende reformidega seotud muudatusi võikski siin arutama jääda, siis keskendun praegusel hetkel direktiivile 2020/285 (muudatused hakkavad kehtima 01.01.2025), millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) väikeettevõtete erikorra osas ning määrust (EL) nr 904/2010 halduskoostöö ja teabevahetuse osas, mille eesmärk on teostada järelevalvet väikeettevõtete erikorra nõuetekohase kohaldamise üle.
Direktiiviga 2020/285 muudetakse käibemaksudirektiivi ja lisatakse ülimalt pikk artikkel 284 (täpsemalt 284, 284a – 284e).
Artikkel 284 (1)
Liikmesriik võib oma territooriumil asuvate maksukohustuslaste poolt oma territooriumil tehtud kaubatarned ja osutatud teenused maksust vabastada, kui maksukohustuslaste selliste kaubatarnete ja teenuste aastakäive liikmesriigis ei ületa selle liikmesriigi poolt maksuvabastuse kohaldamiseks ette nähtud künnist. See künnis ei tohi olla kõrgem kui 85 000 eurot või võrdväärne summa liikmesriigi valuutas.
Eesti on alustanud nõukogu direktiivi ülevõtmist ja kõigil on võimalik tutvuda seaduseelnõuga: https://eelnoud.valitsus.ee/main#qzgP9R7R
Käibemaksuseaduse eelnõu Nõukogu direktiivi ülevõtmiseks
Rahandusministeeriumi selgitused: KMSi muudatustega kavandatakse vähendada Euroopa Liidus asukohta omavate väikeettevõtjate halduskoormust. Selleks sätestatakse ettevõtlusega tegelevatele isikutele võimalus teises liikmesriigis tekkiva käibe korral rakendada väikeettevõtete erikorda, mis annab õiguse võrdselt teises liikmesriigis asukohta omava isikuga tegutseda selles liikmesriigis maksukohustuslasena registreerimata. Ettevõtjal on õigus väikeettevõtete erikorda rakendada teises liikmesriigis tekkiva käibe korral, kui tema kalendriaasta käive ühenduses ei ületa 100 000 eurot ja ka teises liikmesriigis tekkiv käive ei ületa selles liikmesriigis maksukohustuslasena registreerimise piirmäära.2 Vastavalt eelnõule võetakse üle ühendusesisene piirmäär 100,000 eurot (ja kehtestatakse muid põnevaid muudatusi, millele peatun järgmine kord), kuid sõnakestki ei ole üldise piirmäära tõstmisest.
Kui direktiivi ise ei loeks, siis ei teakski, et üldine käibe piirmäär käibemaksudirektiivi poolt seatakse 85,000 euro peale, mida igal liikmesriigil on õigus kuni piirmäärani ise reguleerida. Seega tahaks teada rahandusministeeriumi arvamust, kas piirmäära küsimust on arutatud ja miks me jonnakalt hoiame kinni piirmäärast 40,000 eurot.
Näited käibemaksupiirmääradest Euroopa Liidus 13.06.2024 seisuga:
| Liikmesriik | KMK piirmäär (eurot) |
| Itaalia | 85,000 |
| Läti | 50,000 |
| Leedu | 55,000 |
Seega oleme tänagi Baltikumis kõige madalama piirmääraga riik (kui saab argumenteerida, et väikeettevõtja Itaalias ei ole Eestiga võrreldav, siis Läti ja Leedu võrdluses jääme järjekordselt maha) ja eelduslikult kui midagi ette ei võeta, siis jääme oma väikeettevõtjaid veelgi piirama. Väga huvitav oleks näha rahandusministeeriumi majasiseseid arvutusi, kui tõstaksime piirmäära maksimumini, kas ja kui suurest maksusummast jääks riik sellisel juhul ilma. Kas me tõesti tahame jääda Lätist ja Leedust maha?
Väikettevõtja vaatest – kui suur on ikkagi 40,000 euro suurune käive
Kui me räägime üldjoontes väikeettevõtjatest, siis üldiselt on tegemist isikutega, kelle sisendkulud on üsna madalad, seega käibemaksukohustuslasena registreerimisest mingit erilist võitu ei saada (puudub lihtsalt sisendkäibemaks mida maha arvata) ja lihtsalt arvetele käibemaksu lisamine paneb järjest enam valima klienti, kellele teenust osutatakse. Kui käibemaksukohustuslasete vahel tehtud tehingute puhul ei ole käibemaksu lisamine probleem (sisendina saab käibemaksu nagunii tagasi), siis eraisikutele või mittekäibemaksukohustuslastele teenuse osutamise või kauba müümisel puhul peab arvestama 22% käibemaksuga (seega teenus automaatselt 22% kallim).
Siinkohal on ka kohane mõelda, kas ja kui suur äritegevus on ikkagi 40,000 eurot. Võtame siinkohal näitena ainult teenust osutava väikeettevõtja, kellel kulubaas (v.a. tööjõukulud) on väga madalad 250 eurot kuus või 3,000 eurot aastas (sisendina maha arvatav käibemaks puudub) ja ettevõtja soovib endale maksta Eesti keskmist brutopalka 1,979 eurot (märts 2024) ehk tööjõukuluna ca 31,800 eurot aastas (sellest tööjõumaksud on 13,250 eurot). Seega jääb maksimaalselt üle investeerimiseks või dividendideks 5,000 eurot. Neid arvutusi võibki tegema jääda, aga 40,000 euro suuruse käibega maksukohustuslane saabki endale palgata ainult ühe keskmise palgaga töötaja (eelduslikult ainult ennast ise) või kaks alampalgaga töötajat, ülejäänuks lihtsalt raha alles ei jää. Vähemalt mulle jääb arusaamatuks, miks sellise käibega ühing peab olema käibemaksukohustuslane, kui maksumaksja soovib ennast vabatahtlikult käibemaksukohustuslaseks registreerida, siis selline võimalus jääb ju alati alles.
Lisaks väikeettevõtjatele võidaks ka riik piirmäära tõstmisest olulisel määral – sisendkäibemaksupettuseid, mis on kahjuks meie maksusüsteemi osa, on võimalik oluliselt piirata kui me tõstame piirmäära ja ei lase igal ettevõtjal, kellel ei ole asja käibemaksukohustuslaste sekka, KMKRi avaldust esitada – tõhustame kontrolli.
Kui Euroopa Liit annab meile õiguse vabastada käibemaksukohustusest kõik ettevõtjad, kelle aastane käibe piirmäär jääb alla 85,000 euro, siis miks mitte sellest lähtuda. Hoiame kokku miljonitesse eurodesse ulatuva IT arendused (ükski ametnik ei suuda neid andmeid ise kontrollida) ja laseme väikeettevõtjatel vabamalt tegutseda – investeerige ja palgake!
