Meie pensionisüsteem jaguneb kaheks (mina siinkohal II ja III sammast ei eraldaks, sisuliselt on tegemist sama mündi erinevate pooltega): riiklik pensionisammas ehk I sammas ja II/III sammas, mis sõltuvad ainult iga inimese enda panusest süsteemi.
I samba arvutuskäik on nii keeruline, et seda siin lahkama ei hakka ja selles, kas keegi üldse I sambast 30-40 aasta pärast elamisväärset pensionit saab, seda ma öelda ei oska, kuid me liigume ühe enam võrdse pensionisüsteemi poole, kus isiklikud panused süsteemi ei ole niivõrd olulised – kõigile võrdselt halba pensionit. Kui sa riiklikku eripensionit saama ei hakka, siis tuleb mõelda, kuidas maksimeerida enda panust oma tulevikku.
Alates 1. jaanuarist 2024 tekib igal II sambasse kogujal võimalus valida, kas ja kui palju suurendada 2025. aastast alates oma II sambasse makstavat panust. Võimalik on jätkata 2% panusega oma brutopalgast, nagu seni, või tõsta sissemakseid 4% või koguni 6%-ni. Riigipoolne lisa ehk 4% töötaja brutopalga sotsiaalmaksu osast jääb igal juhul samaks. Kas suurendada enda sissemakset?
Poolt: II samba sissemaksete üks selge eelis on see, et sisuliselt kogunevad need meie jaoks igakuiselt märkamatult – mõtleme ju enamasti oma sissetulekule netosummas. Samuti kehtib sissemaksele automaatne tulumaksuvabastus olenemata summast.
Vastu: riik oma panust võrdeliselt ei tõsta – seega maksa 2% või 6% riiklik osa on ikkagi 4%.
Eelnevalt väljatoodud poolt ja vastuargumendid kohalduvad vähemalt minu jaoks kosmeetiliste muudatuste osas, mida nähakse kui suurt töövõitu.
Tulumaksuvabalt on võimalik teha täiendavaid makseid fondi, kuid mida me ei suuda kontrollida täielikult, kuidas seda raha lõplikult maksustatakse, mis aastate jooksul pensionikontole koguneb. Täna on riik andnud lubaduse, et kogumispensionite nii II kui ka III samba väljavõtmine pensionieas ühekordse maksena on maksustatud ainult 10% tulumaksumääraga (eelduslikult vähemalt tänaseks sinna kogunenud rahale muud määra ei kehtestata või oma lubadusest ei taganeta) ja pikaaegne fondipension on samuti maksuvaba, kas see nii ka jääb, see on omaette küsimus.
USA alternatiiv meie sammastele
Kas meil oleks ka alternatiiv, mis võimaldaks tulevikus tehtavad väljamaksed võtta välja maksuvabalt ja samal ajal anda riigile igakuine vajalik maksupanus?
Alternatiivi leidmiseks võiksime pöörduda USA poole. USAs on kaks erinevat individual retirement arrangement (IRA) ehk pensionisammast (tegelikult on neli/viis aga kaks peamist) – IRA (tavaline kogumispension – maksad sisse ja saad tulumaksuvabastust; meie II ja III sammas) ja Roth IRA (maksad sisse ja tulumaksuvabastust ei saa; vaste pigem puudub Eestis).
Mõlema puhul on maksimaalne sissemaksesumma limiteeritud, sissemakse summa on 6000-8000 dollarit aastas – saab ka seguvarianti teha ehk maksad mõlemasse korraga. Kuna tavaline IRA on meie II või III sammas (v.a. riigipanus), siis sellel rohkem ei peatu.
Roth IRA võlu seisneb selles, et riik saab tulumaksu maksetelt kätte kohe ja mingit mahaarvamist ei toimu – otsene positiivne mõju riigieelarvele. Roth IRA võlu sissemaksetegijale seisneb selles, et kogu kasu, mis teenitakse on täielikult tulumaksuvaba ehk kapitalikasvu ei maksustata. Kui me võtame eelduse, et turud aastate jooksul nagunii kasvavad kasvõi inflatsiooni tõttu, siis maksimaalset sissemakset kasutades Roth IRA kontole võidab sissemakse tegija kindlasti.
Kas ka sina oleksid täna nõus loobuma sellest paarisajast eurost aastas, kui riik oleks nõus, et tulevikus minu väljavõetavat summat üldse ei maksustataks? Tee selle rahaga mida tahad, keegi piirangut ei sea, kui kaua raha kontol võib olla või kuidas sa seda sealt välja võtad.
Miks Roth IRA võiks olla parem – kui kõik tingimused on täpselt samad, siis ei olegi vahet, kumba eelistada – aga kui tingimused muutuvad nt tulumaksumäär, siis automaatselt on ühel eelis teise ees. Lihtne on muuta tulumaksumäära, oluliselt keerulisem on poliitikutel minna ja hakata muutma või tühistama kogu süsteemi.
Ma võrdleks seda kodulaenuga – kas võtad fikseeritud intressimäära või liikuva – mõlemal on oma eelised, aga ühe puhul elad teadmatuses, elu võib minna paremaks aga võib ka oluliselt halvemaks (seda intressimäärade muutumist nägime just hiljuti), suurem tõenäosus on, et tulumaksumäär tõuseb kui see, et see langeb – eriti oluline siis sellisel juhul on teha sissemakseid madala tulumaksuga ajal ja sellest maksimaalselt kasu saada – ehk siit ka võrdlusemoment – kui usaldad süsteemi ja ei oota tulumaksumäära kasvu, siis parem on lasta rahal turgudel olla (money on the martket põhimõtte rakendamine).
Kui ei usalda poliitikuid ja usud, et tulevikus pigem maksumäär tõuseb, siis on parem maksta täna kui muretseda hiljem. Muutujaid on väga palju ja sellest tulenevalt kasutavad hedgeimiseks ameeriklased segu mõlemast – maksad ühte ja maksad teisse.
Kui me oleksime kindlad, et meie pensionisüsteemi keegi muutma ei hakka ja ka fondipensionid on täielikult tulumaksust vabastatud või ühekordsetele maksetele kohaldatakse ainult 10% tulumaksu, siis me elame(ksime) ühes parimas maksu- ja pensionisüsteemis üldse.
Mis võib juhtuda nüüd sissemaksete suurendamise korral?
Pikemas perspektiivis võib siin peituda oht süsteemi järjekordsele muutmisele. Liigume samm-sammult suunas, kus riiklik 4% võib tegelikult kaduda ja ainult lühiaegselt oleks võimalik saada maksimaalset kasu 6%+4% süsteemist. Siinkohal tuleb arvestada, et mida populaarsemaks 6%+4% süsteem muutub, seda lühiajalisem see on.
Sissemaksete suurendamisel on potentsiaalne risk, et riik kaotab olulise osa tulumaksust, eriti kõrgepalgaliste isikute puhul, kes hakkavad maksimaalselt seda süsteemi kasutama. Näiteks, kui 100 000 keskmist palka teenivat inimest lähevad 6+4 süsteemi peale, kaotab riik rahandusministeeriumi andmetel aastas maksutulu vähemalt 32 miljonit eurot. Mida rohkem tõuseb Eestis keskmine palk, seda rohkem näeme kadu riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarves.
Eestis kehtiv süsteem on harukordne just II samba ülemise lae puudumise osas. Pole vahet, kui palju sa teenid – ikkagi 6% brutopalgast on võimalik sambasse tõsta. Järgmise 2-5 aasta jooksul näeme tõenäoliselt järjekordset muudatust süsteemis, kui 6%+4% süsteem kehtima jääb, ja kehtestatakse maksimaalne lagi sissemaksete tegemisele (vähemalt tulumaksusoodustuse osas).
Sotsiaalne lõhe ja riskid
Soodustades märkimisväärselt II ja III samba kasutamist, suurendatakse ühiskonnas sotsiaalset lõhet nende vahel, kes saavad panustada II ja III sambasse, ja nende vahel, kes panustavad ainult I sambasse. Enda peal tehtud arvutuste põhjal saan ma tänu II ja III sambale vähemalt kaks korda rohkem pensionit kui ainult I sambale panustades. Arusaadav on, et minu puhul toimub indekseerimine väiksemal määral, kuna ei panusta I sambasse niivõrd palju. Siiski tuleb mõista, et I pensionisammas on pigem solidaarne ja ei arvesta üksikisiku panust.
Nii suur vahe inimeste vahel, kes panustavad II ja III sambasse, ja nende vahel, kes maksavad ainult I sambasse, ei saa lõpmatuseni kesta. Poliitikutel on lihtsam võita hääli, kui ühel päeval lihtsalt tulla lagedale ideega riigistada II sammas (oluliselt keerulisem on III samba puhul) ja lisada see raha kõik koos ühisesse I sambasse.
Kokkuvõte
Pikemas perspektiivis võib II samba sissemaksete suurendamine tuua kaasa süsteemi muutmise riski. Liigume samm-sammult suunas, kus riiklik 4% võib tegelikult kaduda ja ainult lühiajaliselt oleks võimalik saada maksimaalset kasu 6%+4% süsteemist. Riigil jääb olulisel määral tulumaksu saamata, eriti kõrgepalgaliste isikute puhul, kes kasutavad süsteemi maksimaalselt. See võib tuua kaasa muudatusi süsteemis, näiteks maksimaalse lae kehtestamise sissemaksetele.
Soodustades märkimisväärselt II ja III samba kasutamist, suurendatakse ühiskonnas sotsiaalset lõhet. Tuleb olla teadlik ja kaaluda hoolikalt kõiki võimalusi enne lõpliku otsuse tegemist oma pensionisäästude kohta. Jälgime tähelepanelikult tulevasi arenguid ja arutame seda teemat veel ka tulevikus edasi.
