Mootorsõidukimaks
Alates 1. jaanuarist 2025 hakkab kehtima uus mootorsõidukimaksu seadus. Mootorsõidukimaks on riiklik maks, mida maksavad kõik liiklusregistris registreeritud mootorsõidukite omanikud või mootorsõidukite vastutavad kasutajad.
Pikemalt on juba arutatud mootorsõidukimaksu teemal, kuid tahtetakse ära unustada, et mootorsõidukimaksu puhul ei ole tegemist millegi uuega, vaid meelde tuletatud vanaga. Mootorsõidukimaksu oli igal kohalikul omavalitsusel õigus kehtestada juba aastast 1997 ja 2000 aastate alguses tehti ka sellega katset Tallinnas (mootorsõidukimaks kehtis aastatel 2000-2003).
Maksu kehtestada oli lihtne, kuid maksumaksjast kinnihoidmine oli juba keerulisem – sama probleemi ees oli ka Tallinn. Endine Tallinna abilinnapea Toivo Ninnas antud intervjus mootorsõidukimaksu kaotamisel Postimehe ajakirjanikele, et mootorsõidukimaksu laekus nagunii vähe, paljud autoomanikud registreerisid oma sõidukid väljaspool Tallinna, et maksust pääseda. Samal ajal tutvustati ka raskeveokimaksu (riiklik maks) ja peale selle tulemist kaotati ka viimane võimalus kohalikul tasandil mootorsõidukimaksu kehtestamiseks. Küll on parlamendipoliitikud viidanud võimalusele, et kohalikud omavalitused peaksid oma tulude suurendamiseks rohkem kohalike omavalitsuste makse kehtestama. Kohalike maksude eripäraks väljapool suuremaid omavalitusi on, et maksude kogumine on tehtud niivõrd keeruliseks, et tegelikult mingit märgatavat maksutulu kohalikest maksudest ei laekuks. Nüüd alates järgmisest aastast võetakse võimalus kohalikelt omavalitustelt mootorsõidukimaksu kehtestamiseks ära. Seega tasub nüüd vaadata täpsemalt, mida toob kaasa riiklik mootorsõidukimaks ja registreerimistasu.
Mootorsõidukimaks on olemuselt varamaks ja ministeeriumi (k.a. poliitikute) jaoks ka keskkonnamaks. Sõidukite kasutamisega kaasneb oluline negatiivne välismõju (tootmissaaste, heitmed, liiklusummikud jm). Seetõttu on maksustamise aluseks mootorsõidukite mõju keskkonnale – CO2 eriheide ja mass. Kui üldjoontes kehtib keskkonnamaksude puhul mõte, et saastaja maksab ja korvab keskkonnale kahju, siis mootorsõidukimaksu puhul keskkonnale tekitatud kahju hüvitama otseselt ei hakata. Tegemist on üldise maksuga, millel puudub kindel sihtotstarve. Mootorsõidukimaks laekub lihtsalt riigieelarvesse.
Mootorsõidukimaksu tasumine
Mootorsõidukimaksu maksustamisperiood on aasta ja maksukohustus tekib jooksva aasta 1. jaanuaril või sõiduki esmakordsel registreerimisel liiklusregistris. Siinkohal tuleb arvestada, et mootorsõidukimaksu maksab igakordne omanik/vastutav kasutaja (edaspidi kasutaja) olenemata sellest, kas kogu maksustamisperioodi jooksul on omanik/kasutaja sõiduvahendi eest vastutav isik. Lisaks tuleb kindlasti märkida, et mootorsõiduki võõrandamise või kasutusõiguse ülemineku korral maksustamisperioodi kestel maksustamisperioodi eest tasutud mootorsõidukimaksu ei tagastata ja maksusummat ei vähendata.
Maksu- ja Tolliamet väljastab maksuteate mootorsõidukimaksu tasumiseks isikule, kes on 1. jaanuari seisuga mootorsõiduki omanik või vastutav kasutaja. Maksuteate väljastame hiljemalt 15. veebruariks e-teenuste keskkonnas e-MTA. Samal ajal on e-MTAs nähtav ka maksu arvutuskäik.
Kui sõiduk registreeritakse liiklusregistris esimest korda maksustamisperioodi (aasta) jooksul, siis tekib samuti mootorsõidukimaksu tasumise kohustus, kuid väiksemas määras. Sellisel juhul arvutatakse maks proportsionaalselt päevade eest, mis on jäänud jooksva aasta lõpuni ning maksuteade väljastatakse 15 tööpäeva jooksul pärast sõiduki liiklusregistris registreerimist.
2027. aasta 1. jaanuaril jõustub seaduse säte, mille järgi maksustatakse mootorsõidukimaksuga ka liiklusregistrist ajutiselt kustutatud või peatatud registrikandega mootorsõidukid.
Nagu eelnevalt juba välja toodud, siis mootorsõidukimaksu tuleb omanikul/kasutajal maksta olenemata asjaolust, et aasta jooksul sõiduvahend müüakse kolmandale isikule edasi. EMTA on oma KKK all välja toonud järgmist: Mootorsõiduki võõrandamise korral maksu ei tagastata ja maksusummat ei vähendata. Jooksva kalendriaasta 1. jaanuari liiklusregistrijärgsel omanikul või vastutaval kasutajal on kohustus tasuda kogu aastamaks täies mahus ja tähtaegselt. Mootorsõidukimaksu seaduse § 10 (maksu tagastamine) vähemalt autori arvates on küsitava väärtusega, kuna kui maksuobjektiks on määratud liiklusregistris olev sõiduvahend, siis oma olemuselt juba maksuobjekt maksustatud ja korduv sama maksuperioodi jooksul omanike igakordne maksustamine toob kaasa vähemalt autori jaoks topeltmaksustamise.
Maksumäärad ja maksu arvutamine
Mootorsõidukimaksu arvutab Maksu- ja Tolliamet Transpordiameti liiklusregistri andmete alusel vastavalt mootorsõidukimaksu seaduse §-des 11–14 toodud maksumääradele[1].
- Maks arvutatakse ühe kalendriaasta eest ette.
- Maksuteadet ja mootorsõidukimaksu arvutuskäiku näete hiljemalt 15. veebruaril 2025 Maksu- ja Tolliameti e-teenuste keskkonnas e-MTA.
- Iga sõiduki maksusumma on individuaalne ja sõltuvalt kategooriast kujuneb erinevat tüüpi teguritest (baasosa, CO2 osa ja täismassi põhjal arvutatud osa).
- M1- ja N1-kategooria mootorsõidukite, mis on vanemad kui viis aastat, maksu määramisel võetakse arvesse ka mootorsõiduki vanust. Mootorsõidukimaksu vanusest sõltuvat maksumäära kordajat rakendatakse mootorsõidukimaksu summale, millest on lahutatud baasosa.
Sisuliselt on võimalik jagada mootorsõidukimaks kolmeks:
- M1 kategooria sõidukid;
- Sisepõlemismootor
- Välise laadmisvõimekusega hübriid
- Täiselektriline
- N1 kategooria sõidukid;
- Sisepõlemismootor
- Täiselektriline
- Mootorrattad, maastikusõidukid ja ratastraktorid ehk L, MS2 ka T kategooria
- Sisepõlemismootor
- Täiselektriline
M1 kategooria sõidukid
Maksusumma arvutamiseks võetakse aluseks kolm komponenti: baasosa, CO2 eriheite osa ja massiosa. Baasosa on fikseeritud 50 eurot sõiduki kohta. CO2 eriheite osa arvutatakse, lähtudes sõiduki heitkogustest. Näiteks, kui heitkogus on vahemikus 118–150 grammi kilomeetri kohta, korrutatakse iga CO2 gramm 3 euroga. Suuremate heitkoguste korral suureneb ka kordaja, ulatudes 4 euroni iga CO2 grammi eest, mis ületab 201 grammi kilomeetri kohta. Massiosa määratakse sõiduki täismassi põhjal, kus iga 2000-kilogrammist massi ületav kilogramm korrutatakse 0,40 euroga kuni 400 euro suuruse summani. Erandiks on välise laadimisvõimalusega hübriidsõidukid, mille puhul rakendatakse massipiiri 2200 kilogrammi.
Kui sõiduki CO2 heitkoguste kohta on andmed kättesaadavad ainult NEDC-meetodil, siis korrutatakse CO2 eriheite näit esmalt koefitsiendiga 1,21 ja seejärel rakendatakse samu põhimõtteid nagu WLTP-meetodi puhul. Kui CO2 andmed puuduvad täielikult, siis arvutatakse heitkogused sõiduki mootori võimsuse, tühimassi ja vanuse põhjal. Saadud summast tehakse teatud juhtudel mahaarvamisi, näiteks diiselmootoriga sõidukite puhul lahutatakse 35 CO2 grammi kilomeetri kohta. Kogu arvutuse lõpus saadakse CO2 eriheite WLTP-meetodi referentsväärtus, mille suurim võimalik väärtus on 350 grammi kilomeetri kohta. Seejärel arvutatakse lõplik maksusumma taas baasosa, massiosa ja CO2 eriheite osa summana.
Erandina maksustatakse täiselektrilisi sõidukeid ja välise laadimisvõimalusega hübriidautosid ainult baasosa ja massiosa alusel. Täiselektriliste sõidukite puhul kehtib massiosa arvutamisel kõrgem massipiir – 2400 kilogrammi. Kui sõiduk on liiklusregistris märgitud elamuks, rakendatakse selle maksustamisel N1-kategooria sõidukite maksumäära.
N1 kategooria sõidukid
Tekst kirjeldab N1-kategooria mootorsõidukite maksustamist Eestis, kus maksusumma arvutatakse kahest komponendist: baasosa ja CO2 eriheite osa. Baasosa on fikseeritud 50 eurot sõiduki kohta. CO2 eriheite osa sõltub sõiduki heitkogustest. Kui sõiduki heitkogus jääb vahemikku 205–250 grammi kilomeetri kohta, korrutatakse iga CO2 gramm 3 euroga, vahemikus 251–300 grammi 3,5 euroga ja üle 301 grammi korral 4 euroga.
Kui sõiduki CO2 andmed on kättesaadavad ainult NEDC-meetodil, korrutatakse CO2 näit esmalt koefitsiendiga 1,3 ja seejärel rakendatakse samu maksuarvutuse põhimõtteid nagu WLTP-meetodi puhul. Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse tehtud uuringus , kus võrreldi NEDC ja WLTP meetodil saadud CO2 heite väärtusi leiti, et WLTP meetodil saadud CO2 heide ületab NEDC meetodil saadud CO2 heite väärtust sõiduautodel keskmiselt 1,21 korda. Keskmise vaikeväärtuse kasutamine võimaldab vältida liigset keerukust ja koefitsientide paljusust kuigi praktikas varieeruvad tulemused kahe meetodi vahel üldiselt 1,1 kuni 1,3 korda, sõltudes peamiselt mootori tüübist ja tehnoloogiast, selle võimsusest ning kasutatavast kütusest. Miks N1 kategooria sõidukite puhul kasutatakse erinevat kordajat M1 kategooria sõidukitest, seda ei ole rahandusministeerium oma seletuskirjas selgitanud[2].
Kui CO2 andmed puuduvad, arvutatakse heitkogused mootori võimsuse, tühimassi ja sõiduki vanuse põhjal. Arvutatud väärtusele lisatakse bensiinimootoriga sõidukite puhul 22 CO2 grammi kilomeetri kohta. Samuti tehakse teatud sõidukite puhul mahaarvamisi, näiteks diiselmootoriga sõidukitel ja välise laadimisvõimaluseta hübriidautodel, kus mahaarvamine on 20 CO2 grammi kilomeetri kohta. Maksimaalseks CO2 referentsväärtuseks on seatud 350 grammi kilomeetri kohta.
Hübriidautode puhul, millel on välise laadimisvõimalus, kehtib ainult baasosa maksumäär. Täiselektriliste sõidukite puhul on maksusumma 30 eurot.
N1- ja N1G-kategooria mootorsõiduki, mille erivõimsus ületab 0,20 kilovatti kandevõime ühe kilogrammi kohta liiklusregistri andmetel, maksustamine M-kategooria mootorsõiduki mootorsõidukimaksu määraga. Sõltuvalt tüübikinnitusest on võimalik mõningaid sõiduauto mudeleid (näiteks Audi Q7, BMW X5 ja X6, Porsche Cayenne, Škoda Superb ja Octavia) registreerida vastavalt kas N1- ja N1G-kategooria mootorsõidukina. Arvestades suurt mootorsõidukimaksu koormuse erinevust N- ja M-kategooria sõidukite vahel võib selline trend süveneda. Praktikas ei kasutata selliseid sõidukeid üldjuhul kaubaveoks, mistõttu pole põhjendatud ka madalam maksukoormus. Samuti pole põhjendatud ülivõimsate, kuid seejuures suhteliselt väikese kandevõimega pikapite madalam maksukoormus. N1G kategooria nelikveolisi sõidukeid on liiklusregistris üle 10 000. Seega on rahandusministeerium juba proovinud eos maksustada N1 kategooria sõidukeid läbi karmimate aluste.
Mootorrattad, maastikusõidukid ja ratastraktorid ehk L, MS2 ka T kategooria
Maksustatakse mootorsõiduki mootori töömahtu, puudub baasosa ja CO2 komponent. Maksukoormust vähendatakse vastavalt mootorsõiduki vanusele – kuni kümme aastat ja üle kümne aasta. Vanemaid mootorsõidukeid kui 20 aastat ei maksustata. Ka mitmetes teistes riikides, näiteks Lätis, Norras ja Suurbritannias maksustatakse mootorrattaid nende töömahust lähtuvalt. Ühe ja sama kategooria lõikes kasvatab mootori töömaht üldjuhul mootorsõiduki keskmist kütusekulu.
Mootorsõidukimaks oma olemuselt ei ole Eesti jaoks võõras, kuid kindlasti läbi oma esimeste kehtivusaastate jooksul mitmeid uuenduskuure. Kui maksuobjektiks on liiklusregistris mootorsõidukid, siis arusaamatuks jääb, miks tuleb ikkagi igakordsel omanikuvahetusel ikkagi maksu juurde tasuda. Samuti küsimused N1 kategooria sõidukite kõrgemalt maksustamine tulenevalt NEDC ja WLTP kordajate kasutamisel võrreldes M1 (1,21 vs 1,3) kategooriast vajab täpsemat analüüsimist seadusandja tasandil. Samas tuleb tõdeda, et oleme jõudnud varamaksudega uude ajastusse ja eeldada võib, et tegemist on alles algusega.
[1] Eesti Maksu- ja Tolliamet. Kättesaadav: https://www.emta.ee/eraklient/maksud-ja-tasumine/muud-maksud/mootorsoidukimaks#reeglid
[2] Mootorsõidukimaksu seaduse seletuskiri. Lk 16.